Oslost pärit süntesaatori popi kuumimaid ansambleid A-Ha on eestlastele kindlasti hästi tuttav – esinetud on ju Tallinnas täissaalile lausa kahel korral. 30-aastase ajalooga bänd on andnud välja 9 plaati, mida ostetud üle maailma 35 miljonit ning koos singlitega lausa üle 70 miljoni koopia.

A-ha liikmed Pål Waaktaar ja Magne Wuruholmen olid vastavalt kümne- ja kaheteist aastased, kui hakkasid koos muusikat tegema. Nad olid kaks sõpra Manglerudi kõrghoonetest Oslos. Nad alustasid oma muusikukarjääri magnetofoni ja konservikarpidega, kuni lõpuks läksid üle kitarridele ja odavatele süntesaatoritele. Pålil olid suured ambitsioonid juba algusest peale ning ta alustas lugude kirjutamist juba varajases nooruses alates lihtsatest meloodiatest kuni rokkooperiteni. Nad mängisid erinevates bändides. Nende vahel oli pidev konkurents, mis ei lõppenud ka siis kui nad lõpuks ühte bändi kokku sattusid. Planeeritud bändi proove ei toimunud enne keskkooli aega, kui Magsi perekond oli kolinud Askerisse ja Påli vanemad olid ostnud samasse kanti suvemaja. Pål ja Mags hakkasid koos mängima bändis nimega Bridges koos Viggo Bondi' ja Øystein Jevanord'iga. Bridges mängis kompromissitut, üpris rasket muusikat, saades inspiratsiooni USA juhtivalt bändilt The Doors, kelle imetlejad Pål ja Mags mõlemad olid.

Mingi aja pärast muutus Bridges Påli ja Magsi jaoks liiga väikseks. Neil olid suuremad ambitsioonid, kui mängida koolipidudel või lihtsalt reisida selle pärast Norras ringi. Nad tahtsid võistelda parimatega, kuna nad teadsid, et nad on head. Samal ajal kui teised bändid üritasid raha kokku saada, et finantseerida oma singleid, produtseeris Bridges 1981 aastal pika LP “Fakkeltog“ mitte just lühikeste punklugudega, vaid ambitsioonikate, peaaegu sümfooniliste lugudega. Kogu nende muusika oli kirjutatud grupi enda poolt, enamik sellest Pål Waaktaari poolt. Pål ja Mags mõistsid, et nad peavad tegema midagi unikaalset, et saavutada edu. Nende muusika oli nii ebatavaline, et nad tundsid vajadust suunata ennast laiema auditooriumi poole. Nad pidid ennem viljelema oma ideid, kui imponeerima kuulajaid om briljantsete mängutehnikatega. Nad määrisid oma lihtsamad süntesaatorid teistele bändiliikmetele kaela ja läksid oma teed. Teised bändiliikmed ei olnud eriti rahul tekkinud olukorraga. Lihtsamalt öeldes tahtsid Pål ja Mags minna Inglismaale, teised bändiliikmed aga ei tahtnud. See viis lõppkokkuvõttes loomuliku laialiminekuni. Pål ja Mags said aru, et kahepeale kokku suudavad nad oma muusika instrumentaalse poolega hästi hakkama saada. Nad suutsid saavutada heli, mida nad soovisid trummide, bassi, kitarri ja süntesaatoritega. Kuid neil oli vaja vokalisti.

Morten Harket oli suhteliselt uus rocki fänn, kui ta esimest korda kuulis Bridgesit Askeris mängimas. Talle avaldas nende mäng muljet ning ta võttis ühendust Viggoga, eesmärgiga bändi liikmetega tuttavaks saada, kuid ta ei julgenud vihjata otse, et võib-olla ta sooviks nendega ühineda. Peale järgmist esinemist võttis ta ühendust Magsiga ja neil oli pikk, tõsine vestlus jalutades koju Askerisse kümne miili kauguselt Oslo Chateau Neuf kontserthallist. Nad avastasid, et neil on palju ühist: nende elufilosoofias; nende loovates ideedes. Sellel ajal laulis Morten bluesi ja souli bändis Souldier Blue, mida juhtis Arild Fetveit. Mags oli kuulnud kuulnud Mortenist ja teadis, et ta laulab hästi, kuid möödus pikk aeg peale nende jutuajamist, enne kui Mags võttis Morteniga ühendust saamaks teada, kas ta on nõus nende koos laulma. Kuid Morten oli õnnelik Souldier Blues ja tundis, et ta ei tea piisavalt nendest impulsiivsetest loojatest, kes tahtsid proovida oma võimalusi välismaal ning andis meestele korvi.

Lõpuks läksid Pål ja Mags Londonisse üksinda. Neil oli ühesuuna pilet, raha, mida neil oli õnnestunud säästa ja kindlus, et nad suudavad suurt raha kokku ajada. Kuid London ja 'suur aeg' polnud veel päris valmis vähekogenud, ikka ambitsioonika duo jaoks. Ainuke kontakt Inglismaal oli naine keda Mags tundis, kuid kes elas kahjuks Birminghamis. Mingi aja möödudes leidsid nad odava koha Londonis asumiseks. Kuid siiski maksab ka korter (kui seda ühe-toalist auku saab nii nimetada) raha. 2,000 naela, mis nad olid Norras teeninud trammikonduktori ja asendusõpetajana oli kiirelt otsa saamas. Pool aastat üritati Londonis vastu pidada ning siis pöörduti pettunult kodumaale tagasi. Nüüd üritati igasuguste nippidega uuesti Harketit püüdma ning lõpuks saadigi laulja nõusse. Kolmekesti otsustati hakata tegema kommertslikumat muusikat ning Magne ideena võeti nimeks A-Ha.

1983 kolis trio Londonisse, et lugusid kirjutada ja plaati teha, kuid edu ei tulnud lihtsalt. Esimest korda 1984. aastal avaldatud laulu “Take On Me” (esialgne pealkiri oli “Lesson One”) osteti 300 koopiat. 1985 kutsus nende mänedzer Terry Slater appi produtsent Alan Tarney, et teha laulust “Take On Me” uus versioon, valmistati ka suurepärane video, milles kasutati rotoskoopilist animatsiooni ning siit kõik algas! Laul tõusis USA edetabelis esikohale ning Suurbritannias teiseks. Samal aastal ilmunud debüütalbumit “Hunting High And Low” müüdi 7,8 miljonit. Järgmine ilmunud singel "The Sun Always Shines On TV" tõstis ansambli esimesele kohale ka Inglismaal.

Esikplaadile järgnes album “Scoudrel Days” oktoobris 1986 ning siin jätkus süntesaatori popi võidukäik lugudega "Cry Wolf", "Manhattan Skyline" ja "I've Been Losing You". Aastatega loobus A-Ha ainult süntesaatorite helidest, muusikasse tõid oma värvingu kitarrid ja klaver, lisaks süvenesid ka Norra muusika mõjud.

1987. aastal kirjutas Pal Waaktaar koos legendaarse John Barry’ga Bondi-filmi “The Living Daylights” tunnusmeloodia. 1988 nägi ilmavalgust juba veelgi rohkem naturaalpille kajastav LP “Stay On These Roads“, millelt tasuks meenutada lugusid “Stay On These Roads”, “Blood That Moves The Body“ ning “Touchy“.

1990 aastal ilmus LP “East Of The Sun, West Of The Moon”, mille avalugu “Crying In The Rain” oli A-Ha ajaloos esimene cover ning see oli kopeeritud ansamblilt Everly Brothers. See plaat viis ansambli kuulsuse ka Lõuna-Aafrikasse ning Lõuna-Ameerikasse kus Rio de Janeiro festivalil esineti lausa 200 000 pealtvaataja ees. Sellelt LP’lt ilmus veel menukas singel "I Call Your Name" ning nii hakkas bänd otsi kokku tõmbama ja järgmisel aastal anti välja kogumikalbum “Headlines And Deadlines”, millelt ei puudunud ka lisaks parimatele vanematele ka üks uus lugu "Move To Memphis", mis hiljem mahtus uuesti ka 1992.aasta LP-le “Memorial Beach“. Selle plaadiga otsustasid ansambli liikmed A-Ha tegevuse lõpetada ning lisaks tabas plaati ka ebaedu kuigi siin leidus väga ilusaid lugusid nagut "Dark Is The Night For All" ja "Angel In The Snow".

Harket, Waaktaar-Savoy ja Furuholmen otsutasid võtta aja maha ja pühenduda rohkem oma perekondadele ja jätkata sooloprojektidega. Nii avaldas 90-aastail sooloplaate Morten, Pal tegi 1995. aastal koos oma naise Lauren Savoyga eriprojekti Savoy ning Magne koos oma sõbra Kjetil Bjerkstrandiga duo Timbersound.

Kuid 1998. aasta detsembrikuus tuli trio Nobeli rahuauhinna tseremooniaks jälle kokku. 11.detsembril antud ühiskontsert pakkus kõikidele suurt rahulolu ja mehed otsustati taaskord proovida uut comebacki ja see sai olema väga võimas. Aastal 2000 ilmus 13-looline LP “Minor Earth Major Sky”, millel hittlood “Minor Earth Major Sky”, “Velvet”, “Summer Moved On” – A-ha oli tõepoolest suurel areenil edukalt tagasi. Saundid olid uued ja kaasaegsed, kuid samas tuttavlikud ning laulja hääl ikka sama hea nagu alati. Ja nii ärkasid unest A-ha vanad fännid, kuid tuli juurde la lugematul hulgal uusi, kes alles nüüd A-ha enda jaoks avastasid.

Sattunud edust hoogu, avaldasid mehed sel aastal uue plaadi “Lifelines”, millelt on hitiks mängitud “Forever Not Yours”. Kuid just siin plaadil näitab A-ha, et nad oskavad ja suudavad teha väga head ja väga erinevat muusikat. Nii on albumil energilised “Did Anyone Approach You”, “You Wanted More”, majesteetlik “Time And Again”, “Afternoon High”, mida on mõjutanud The Beatles, kaunis ballaad “Solace”, milles suurepärased viiuliseaded, rokilik “Cannot Hide” ning duett koos Anneli Dreckeriga “Turn The Lights Down”. Ja Pal ütlebki, et sellel plaadil on justkui mitu nägu. See on plaat, kus esmakordselt kirjutavad lugusid koos Magne ja Morten. “Suutsime teineteist üllatada,” kinnitab Magne. “Selle albumi tegemisel oli meil hoopis teistsugune energia,” lisab Morten, “meil oli väga lõbus! Olime tagasi seal, kust kunagi alustasime ja me nautisime üksteise lähedust.” Plaadi tegemine oli kallis, kuna osalevad mitmed erinevad produtsendid – Clive Langer ja Alan Winstanley (varem koostöö Madnessi, Elvis Costello, Morrisseyga), Stephen Hague (New Order, Blur, Pet Shop Boys), Torre Johansson (Cardigans) ja The Tindersticksi helirezissöör Ian Caple, uus nimi on Swede Naid. Plaat valmis New Yorgis, Oslos, Londonis ja Stockholmis ning plaadifirma WEA Germany kinnitab, et “Lifelines” on kindlasti 2002. aasta muusikaline tippsündmus, ja mitte ainult A-Ha fännidele.

Uus a-ha kontsertalbum "How Can I Sleep With Your Voice In My Head" ilmub 24.märtsil 2003 ja selle esimene singel "The Sun Always Shines On TV" anti välja 10.märtsil. Plaadist endast on olemas kaks versiooni, esimene 14-looline a-ha parimate lugude kogumik ning teine sisaldab 20 lugu ning lisaks veel video “a-ha Tourbook“. Fännidele mõeldud teine plaat on duubel CD. Aastal 2004 nägi Warner Musicu alt veel ilmavalgust 19-looline kogumik "The Singles 1984-2004".

Magne esitles 20.jaanauril 2005 Londonis oma sooloalbumit, millel löövad kaasa Ed Harcourt, Will ja Guy bändist Coldplay ning Andy ansamblist Travis.

10.oktoobril 2005 ilmus A-ha singel "Celice" ning album "Analogue" 07.novembril 2005. Album "Analogue" oli nende esimene kauamängiv Universali plaadikompanii nime all ja märkis ühtlasi 20 a möödumist nende esmakordsest edust Billboard Hot 100 edetabelis hitiga "Take On Me". Plaadil oli kolmiku sulest 13 lugu. Teiseks singliks oli 2005 aastal veel "Birthright "

23.jaanuaril 2006 tuli singlina välja "Analogue (All I Want)" ning 17.aprillil 2006 ilmus singel "Cosy Prisons".

2008 sügisel suundus bänd taas stuudiosse ning 2009 juulis tuli järgmine plaat. Esimese singlina esitleti mais nimilugu "Foot Of The Mountain". Album oli tagasipöördumine puhta süntpopi juurde, mis bändi kunagi kuulsaks tegi. Samuti oldi taas kontsert-tuuril, mis jäi ansamblile ühtlasi ka lahkumistuuriks. 21.septembril 2009 tuli singlina "Nothing Is Keeping You Here", millel lisaks rida remikse.

06.augustil 2010 andis Warner Music välja duubelplaadi "25" ansambli parimate lugudega, kokku 39 lugu. Viimasena kõlas uus lugu "Butterfly, Butterfly (The Last Hurrah)".

18.aprillil 2011 anti välja duubelplaat "Ending On A High Note", millel bändi viimane kontsert Norras detsembrist 2010. Kõlab 20 unustamatut lugu.

13.aprillil 2012 ilmus Island Recordsi alt Morten Harket viies ja ühtlasi kolmas ingliskeelne album "Out of My Hands", millel kõlas 10 lugu. Plaadile eelnesid märtsis singlitena "Lightning" ja "Scared of Heights".

11.aprillil 2014 tuli Morten Harket kuues album "Brother". Plaadi nimiloo video avaldas ta 17.märtsil 2014.

A-Ha taasühines 2015 aastal, et tähistada ansambli 30-ndat juubelit. Esimene etteaste anti 27.septembril Rio de Janeiros Brasiilias. Samuti ilmus 4.septembril uus album "Cast In Steel", millel kõlab 12 lugu. 15.märtsil 2016 esineti Riias.

18.märtsil 2016 ilmus duubelalbum "the Ultimate a-ha". Esimesel kettal kuuleb singlit aastatest 1985 kuni 2015 ning teisel plaadil on 16 remiksi.

6.oktoobril 2017 ilmus A-Ha 15-looline kogumik "MTV Unplugged - Summer Solstice", kus kõlab akustiline kontsert. Külalistena osalevad Alison Moyet, Ian McCulloch ja Lissie ning kõlab ka kaks uut lugu, "This Is Our Home" ning "A Break In The Clouds".

A-ha esines 19.juulil Tartu Laululaval “Electric Summer 2018” tuuri raames.

1.novembril 2019 avaldas Magne Furuholmen jõulualbumi "White Xmas Lies". Plaadil kõlab 16 lugu, nende hulgas 29.augustil 2019 singlina ilmunu “This Is Now America”, uusversioon 2001 aasta a-ha loost “Differences” ning AC/DC’ kaver “Hells Bells”.

20.mail 2022 linastus kinodes bändi 40-aastasest karjäärist film "a-ha: The Movie".

8.juulil 2022 avaldas A-ha singli "I'm In" ning 29.septembril tuli välja loo "You Have What It Takes" muusikavideo.

"True North" oli A-ha üheteistkümnes stuudioalbum, mille avaldasid 21.oktoobril 2022 RCA ja Sony Music. 12-loolise plaadiga oli kaasas samanimeline film, mis sisaldas A-ha albumi salvestamist 2021. aasta novembris Norras Bod¸s.